:S

Ei tea, mida kirjutada, sest et kõik on liiga segane veel. Seega ma kirjutan ühe lõigu raamatust. Ann vigiseb tasa endamisi. Ta seisab akna all ja jõnksutab käte vahel hajameelselt oma voodi pealt vastu kõhtu kahmatud kaisujänest. Appi, appi. Mõelda vaid, kui ta homme helistab Gregorile ja keegi ei võta vastu, sama toimub Marteni numbril. Ja sama kordub veel teisel, kolmandal ja neljandal päeval…….Kuni lõpuks on ajalehtedes suured pealkirjad:” Marjulised leidsid kahe poisi surnukehad”………Mis teeb siis tema, Ann? Heidab endale eluaeg ette, et ta lihtsalt ootas ja vaatas, astus kõrvale, ei püüdnudki midagi teha.