Tere! Pole ammu kirjutanud. Unustan kogu aeg kirjutada ja nüüd pean kirjutama ülipalju! Kahjuks jah. Eviitsi üldse kirjutada , aga pean. Õpetaja mul on küsimus miks ma üldse pean kirjutama? See on ju väga imelik mitte ükski inimene kes ei käi teie rühmas ei pea. Kõik küsivad mult, miks ma kirjutan bloggisse. Ja minu vastus on koguaeg sama sugune. Ei tea õpetaja paneb selle eest hinde. Kuigi see on hea me saame nii hea hinde , aga kui unustad siis on pahalugu. Küsisin oma sõbrannat, kas tal on kaa mingi blogi? Ta vastas, et ei ole , aga ta kogu aeg kirjutab oma isiklikusse päevikusse. Pean ka oma päevikut, aga kirjutan mitte iga päev. Kirjutan siis kui aega on. Kuna teen palju tööd: käin kursustel, teen trenni vahepeal, muidgi käin koolis ja proovin tuupida seda õudset inglise keelt pähe, mis muidu ei tule mul hästi välja. Õues käimisele on aega , aga mitte piisavalt kahjuks.
 Nii nüüd ongi mul sada viiskümmend sõna olemas. Veel sada viiskümmend ja kirjutan kohe mitme korra eest. Kus juures päris kiiresti värk käib. Loodan , et öeldakse nii. Selg on juba valus! Nii kaua ma küll arvutis ei ole  istunud. Hehehe.
  Varsti on jõulud ja minu sünnipäev. Saan viisteist. Ei taha vanaks saada. Ja nii toimubki minu lapsepõl, istun arvutis ja kirjutan seda juttu. Viisteist minutit minu elust raisku. Jumal tänatut , et ei pea iga päev kirjutama! Kui nii oleks , siis kirjutaks ma kolm thuhat sõna päevas. Kuna nii kui nii oleks ma unustanud kirjutada paar päeva.
  Homme on viis tundi. Jeehuu! Saan varem koju ja ei pea enam nagu hull jooksma bussipeale. Milleni on kogu age jäänu kaks või üks minut ja ma alles saan klassist välja minna. Aga see teeb mind heaks jooksjaks. Tulevikus võin juba bussi mitte kasutada jooksen koolist Tallinnani viietesist minutiga nagu superman ainult joostes. Oleks äge! Mõttle ainult saaks tasuta ja kiiremini kohale ja ei peaks sõitma haisvate ja igstavate inimeste kõrval.
Sellega on kõik kirjutasin vist kõik ette! Nüüd saan viie!
Head aega!
Jevgenia Alekandrova , kaheksandast D-eest.