Praegu ma püüan kirjutada viimast blogi. Minu sülle tuli istuma minu armas siiami kass. See viis mu mõtte teemale mis juhtus minu kassiga aasta tagasi. See oli ühel sügispäeval, kui ma leidsin oma armsa kassi hammustushaavaga hoovis lamamas. Viisin ta kohe meie kodu juures asuvasse loomakliinikusse. Arst andis vähest elulootust. Järgmisel päeval halvenes looma seisund veelgi.Viisime ta Tallinnasse loomade kiirabi kliinikusse. Seal oli ta intensiivravi patsient päris pikka aega. Ravimist jätkasime kodus; puhastasime haava ja süstisime antibiookume. Tasapisi hakkas sõbra tervis taastuma. Kuigi selg oli tugevasti viga saanud, sai loomake varsti jälle kõndida. Väike siiami kassike on väga hea iseloomuga ja talus väga vapralt ravi. Teda ravinud arstidki hakkasid teda armastama. Jätkuvalt on minu sõber minuga kui ma õpin, või telekat vaatan. Ta armastab süles olla ja nurruda.