Tere!"Sest see oli nii ilus?" küsis poiss.tüdruk raputas  pead."Ei ma ju ütlesin sulle. Kuninga pärast. Sest ta on vapper ja jääb oma põhimõtetele truuks ega lase ennast sundida. Sest ta teab, et kui sul on võimu, siis pead seda hästi kasutama ega tohi karta." Karil ei öelnud midagi. Miski tema sees oli muutumas... üks sõlm oli lahti hargnemas.Tüdruk pöördus tema poole."Sina elad siin," ütles ta. Sina kindlasti tead, kas ta on selline?" Karil hingas sügavalt sisse."Jah," ütles ta rõõmsalt."Ta on selline. Just selline ta ongi.Nad olid mõnda aega vait ja jälgisid kärbse järele hüppava kala tekitatud veevirveid. Siis pöördus poiss selle tundmatu tüdruku poole, kes talle isa tagasi oli andnud ja ütles: "Aitäh. Suur aitäh." "Mille eest?" küsis too üllatunult."Ah... lihtsalt... ei millegi."Tüdruk oli taskuräti välja võtnud ja silus seda kivi peal. Veel ei olnud ta aru saanud, aga kui ta nägi sinna nurka tikitud initsiaale ja krooni, ei üllatanud see teda. "Muidugi," ütles ta "Ma olen täitsa loll olnud. Ma tean, kes sa oled."Poiss tõmbus pingesse ja ootas, et algaksid sekeldused: tüdruk oleks kas liiga aupaklik, või vihane, või tõmbuks eemale, nii et poisil tekib "teistmoodi" tunne."Sa oled Karil," ütles tüdruk- ja kuna ta oli kasutanud üksnes poisi eesnime ja mitte tiitlit, lubas too enesele lootus hetke."Ma oleksin tahtnud sinuga sõbraks saada," ütles poiss maha vaadates. "Ma oleksin väga tahtnud." "No muidugi me saame sõpradeks. See on ju ilmselge. Nii lihtsalt läheb."Poiss raputas nukralt pead. "Ei tule välja," ütles ta väsinult. "Nad loevad mu kirju ja uksed on lukus ja... Oi sul pole aimugi, kuidas see on.""Vaata Karil, kui mina tahan kellegagi sõbraks saada, siis ei... Tere teile kõigile. Ma lõpetasin just umbes 20 minutit tagasi Eva Ibbotsoni raamatu "Kiilivõrendik" lugemise. Kuna mul polnud millegist muust kirjutada, siis kirjutasin sellest raamatust. Ilusat päeva kõigile!